Kriis

Note for yourself: Kui järgmine kord tahad postitust kirjutada, mõtle vähemalt parem postituse algus välja. 

Aeg on kuidagi nii ruttu läinud ja noh… ma tegelikult elan ju küll, lihtsalt blogisse.. ei jõua… rohkem kui korra… saja aasta tagant. A vaatasin, et isegi Kati kirjutab, no ma ei saa kehvem ju ometigi olla.

Tegelikult veits kehvem on olla küll. Kui ma siin mõtlesin, et elu on lill ja kõik liigub kui lepase reega, siis tegelikult on selle ree all mingi miljon kivi ja see lill, noh, see suri kah oma kaks nädalat tagasi kindlasti ära.

Ega tegelikult polegi ju midagi hullu juhtunud. Lihtsalt kriis on. Vaimne kriis, füüsiline kriis, eelkeskeakriis, mina ei tea, pange mis nimi tahate, kriis jääb kriisiks.

Ennekõike pettusin koolis. Või, olgem ausad, ma ei pettunud koolis, vaid oma valikutes. Kui ma alguses tundsin, et olen jõudnud sammu lähemale oma unistusele (jah, muide, inimesed unistavad õpetajaks saamisest.) siis tegelikult jõudsin sammu lähemale maapealsele põrgule. Või, noh… Lihtsam on vist öelda, et ma olen võib-olla liiga hellik ja ei talu enda suunas visatud kriitikanooli, ega’s ma kah tea…

Vaikselt olen hakanud unistama elust… kuskil mujal. Tegelikult tahaksin minna praegu Austraaliasse koaalasid kallistama ja kängurudega sõprust sobitama. Kui keegi ütleks, et Eu, tule ja lähme Austraaliasse, ma ei kõhkleks vist sekunditki ja pakiks juba asju. Ehk on asi selles, et mul on viimasel ajal tekkinud suur vajadus järjekordseid unistusi täita, sest so far so good aga ma tahaks vahelduseks midagi muud, midagi suuremat… Midagi väljakutsuvat. Mõtlen, et elu maakera kuklapoolel oleks vahelduseks päris mõnna ju.

Pilt: Delfi. Vähe ei kallistaks sellist numpsikut praegu?!

Teisest teemast, siis vastuvõtukatsetel öeldud märkus, et kena oleks kui lähiajal mõne raamatu läbi loeks, jäi mind nii koledasti kummitama, et ma siiani veits põen seda. Võtsin siis ette Jonas Karlssoni “Arve” ja lugesin päevaga läbi. Piinlik oleks kah kui 120 lehekülge raamatut pikem lugemine oleks.

Ütleme nii, et ma ei ole pikka aega midagi nii head lugenud. Mul on tegelikult suur hulk kultuurielamusi seljataga. Üks neist eile, kui vaatasin elu esimest mustvalget tummfilmi, mis oli 2,5 tundi pikk ja noh… ütleme nii, et see oli… omaette elamus. Treilerit saab vaadata siit.

Mulle üldse meeldib kohutavalt Rootsi kirjandus. Ülemere kirjanikud kuidagi kohe oskavad hästi sõnu ritta seada ja neile mingi väärtusliku mõtte anda. Romaan oli sürreaalne ja samas lihtne. Ega ma just eriti hästi täna arvustada ei oska, lugege parem, mida keegi teine on öelnud siit.

Ma lähen ja kriisitsen edasi.

Kuidas ma otsustasin naiseks hakata

Okei, ma ausalt ei ole surnud, mis siis, et siin blogis on vaikust rohkem kui rubla eest. Tegelikkuses kirjutan ma lihtsalt iga päev mingi paarsada tuhat sõna, nii et kui ma õhtul peaksin veel kirjutama, siis ma ei tea, ma muutuks suureks klaviatuuriks või midagi.

Igatahes… õhtuti on vahepeal tore pikk päev Youtube´is mööda saata. Kui informatsiooni ühe päeva kohta tuleb rohkem kui normaalne oleks, siis lihtsalt ühel hetkel tahaks midagi mõttetut vaadata.

Niisiis sattusin ühel heal päeval (loe: üleeile) juutuubi. Mingil põhjusel sattusin edasi 12 või 13-aastase neiu juutuubi video otsa, kus ta “igapäeva meiki” teeb. Ja siiiiiis läks lahti…

Ma ei ole mingi eriline meikija. St, et mul on olemas olnud (enam päris pikka aega pole) jumestuskreem. Headel aegadel oli ripsmetušš ka, seda pole mu silmad oma aasta kindlasti näinud. Huulepulga kohta puuduvad mu huultel igasugused andmed ja mingitest laineritest, konsiiiiileritest ja muust seesugusest kuulevad mu väikesed kõrvad ainult meigivideodes.

Kui ma vaatasin ühe 13-aastase neiu meigiarsenali, mis koosnes lisaks nullklaasidele mingitest imevidinatest, mõtlesin, et ma olen 10 aastat vanem ja kui krohv poleks otsa saanud ja mina nii laisk poleks, võiks ma kah ehk “elavam” välja näha.

Võtsin siis kätte ja vaatasin edasi. Mõnede preilide meigiarsenal on nii suur, et meigikott ei lähe pealt kinnigi. Mul on ka meigikotid, aga nendes puhub tuul.

Ühesõnaga võtan kätte ja lähen oma meigikoti sisu täitma. Ma küll mäletan, et üritasin kord ilus olla ja ostsin endale sirgendaja. Paki peal oli kirjas küll, et esimene kord tekitab kärsahaisu ja nii, aga no, et ma käin pärast ringi nagu ma oleks otse kahurikuuli otsast maha astunud, seda ma küll ette ei näinud.

Vast läheb seekord paremini.

Kuidas me tahtsime kassi võtta aga ei saanud

Eile sättisin oma auväärt tagumendi Tallinna poole. Juhtus midagi imelist ning ma sain suurepärase pakkumise, sellele oli vaja vaid järele minna.

Tegelikult on meil Pontšikuga ammu küpsenud idee veel ühest väikesest neljakäpalisest, kes võiks aidata esimesel elamist lammutada. Vaatasin pesaleidja lehel ringi ning avastasin Väikese Piu e Pähkli. Idee Pontšik-Pähkel kombinatsioonist ärgitas ideed viimast koju tassida. Ainus miinus oli, et kass asub Tallinnas. Aga noh, sinna ma ju eile läksingi?

Kell 8.30 viskasin kassipuuri autosse ja sõit võis alata. Kuna kohtumist pesaleidja inimestega polnud kokku lepitud, otsustasin siiski proovida käigu pealt. Helistamine algas kell 10 hommikul, kui Mäo risti jõudsime. Mida polnud, oli inimene teisel pool toru, vaid masinlik hääl, mis teatas, et olen saabunud kõneposti. Noh, kui ei taha, et ma kassi võtaks, siis ei taha, eks?

Saabusime Tallinnasse ning oli aeg tähtsateks toimetusteks ühe ajalehe toimetuses. Ent süda ei andnud ikka rahu. No, saab siis kassi või üldse ei saa?! Noh, viimaks selgus siiski, et ei saa…

Kodulehel ilutses kiri, et kui tahame kassi vaatama minna, tuleb ikka ette kirjutada või helistada. Okei, pärast viiendat kõnet hakkas masinlik kõneposti teadustaja juba närvidele käima ja trükkisin kiirelt e-maili, kus teatasin, et ma tahan siiski kassi ja kas ei saa siis telefoni vastu võtta?! Naljakas, et keegi ei vaadanud TÖÖtelefoni 10-13 ajal järelikult kas a) mitte kordagi või b) nägi, ent ignoreeris. Nii irooniline kui see ka poleks, toimus ülimalt aktiivne tegevus pesaleidja FB lehel…

Okei, ma olen küll oma stalkeri  harjumused (enda meelest) kaugele pubekaaega jätnud, kus sai meeldinud noormeeste akende taga ikka “asja pärast” mööda jalutatud. Ent eile sai see osa minust siiski võitu ja maabusime kuskile Tammsaare keskusesse pesaleidja Kassituppa. Nagu arvata võis, polnud ka seal kedagi. Tegelikult oli akna peal riburadapidi kasse, nii et mingil moel olen ma siiski õnnelik, et ma sinna tuppa sisse ei saanud, sest vastasel juhul oleks ma autotäie miisudega Tartusse sõitnud ning oma 5 kassi koormarihmadega katusele sidunud.

Nii maabusime poole nelja paiku Tartusse, kassita. Süda endiselt ei andnud rahu ja kirjutasin (ilmselt ühe esimestest) kaebekirjadest ettevõtte FB lehele, kus käis vilgas tegevus. :) Minu kirjutist märgati, ent loomulikult jäeti vastamata. Pettunud mina istungi Pähklita ja Pontšik jääb seekord sõbrannata. :(

Edit: Nad elavad siiski! Küll aga läks Pähkel uude koju, nii et endiselt kassiotsingutel!

Nii palju mõtteid

Aeg läheb kuidagi nii ruttu ja mõtteid, tundeid, emotsioone – no seda kõike on nii palju.

Eelmise nädala neljapäeval tunnistati minu bakalaureusetöö “kraadi vääriliseks.” Okei, ma ei ole “kõrgharitud” end natuke kõrgema haridusega kui enne. Võib vist nii öelda? Ütleme nii, et see oli mu elu suurim projekt. Projekt, millesse ma panustasin oma kohe-kohe surema hakkava arvuti (ma ei tea, mitu korda ta sureb, aga nüüd ma kardan küll, et varsti on minek) oma aja, jõu ja kõik-kõik mõtted. Kogu senise elatud elu suurim projekt ja “laps” kohe kindlasti.

Umbes samal ajal kaotasid minu juhiload kehtivuse – eelmise nädala neljapäeval. Ütleme nii, et kui 2 aastat oled järjest autoga sõitnud, siis enam bussi peale üle küll minna ei oska. Enamasti oli umbne, ma sõltusin bussiaegadest ülemäära palju ning pidin jooksma, et mitte kuskilt maha jääda. Teisipäeval paarutasin eco-sõitu, mis on, andke mulle andeks, maailma kõige sisutühjem 45 minutit ja need “kuidas siilid seksivad” naljad, mida mu sõiduõpetaja mulle juba korraliste tundide ajal rääkis. Ühesõnaga ma paanitsesin mõttetult üle ja ma ei osanud ühel hetkel enam lihtsalt sõita.

Järgmisel päeval algas järjekordne põdratapumissioon libedarajal kus meid kahekesi autodesse topiti, raadiosaatjad kätte anti ja missiooni kästi täita. Kusjuures oli mul sel ajal pulsivöö peal ning minu keskmiseks pulsiks (nii palju kui ma sain mahti vaadata) oli 150-160, mille Polar hiljem sujuvalt jooksuks ümber arvutas ja leidis, et päevane norm on täidetud. Vot, mis adrenaliin teeb! Ahjaa… Põdra tapsin ära (nagu see enam kedagi üllataks..) samas teistes harjutustes nii palju minu tõttu enam keerlema ei pidanudki.

Täna hommikul võtsin oma unised silmad pihku ja astusin targa näoga autokooli poole, et sekretär mu jälle “inimeste sekka” vormistaks. Sõitsin 18 km umbses bussis maha, –  kus muuhulgas kõik arutasid pagulaste küsimusi – selleks, et ukselt lugeda, et JUST TÄNA on sekretär haigeks jäänud ja ups! autokool on kinni. Ega muidu poleks hullu, kui a) ma poleks autost sõltuvuses, b) ma tööl ei peaks käima ning c) ma võiks igal võimalusel ukse taga campida. Nördinult unistasin, et võib-olla on mul kuu pärast ikka load? Viimaks mitu tundi hiljem korjasin oma jalad siiski selga ja läksin autokooli campima selleks, et sõiduõpetajale oma kaardid anda. Paraku siiski keegi mind mõistis ning nii surusin ma end sama firma all olevasse autokooli, kus mu tunnistusele tempel löödi. Nii et minu elu teine suurim projekt autojuht on täidetud. Vahtralehed (Kanada kodakondsus…) on nüüd minevik. Kujuteldavad põdrad libedarajal on nüüd vaid hägune mälestus, õppesõidud on ainult rääkimiseks, mitte sõiduks ning ei mingeid õpinguid. Nüüd on real deal. Päris põdrad ja värk, noh nagu ikka!

Nüüd aga avastasin, et mul pole midagi lugeda. Okei, ma valetan, mul on väga palju lugeda, aga ma ei tea enam, mida… Nii et kui kellelgi on häid mõtteid (kõik sobib peale armastus,- kriminaalromaanide) mis võiks minu silmadele mõnusa pai teha, siis andke tulla!

Ahjaa… Täna Lõunakeskuse turul (murelikilo 8 euri………….) seisis me kõrval üks ema lapsega. Ühel hetkel ütles tirts natuke nõutult, et ta ei mäleta, kuhu küll see auto pargitud sai. “Mina mäletan,” vastas ema, mille peale tüdruk suured silmad tegi ja küsis, et kuidasmoodi saab see võimalik olla, kui parklas on nii palju autosid. “No, mul on lihtsalt meeles!” tõdes ema uuesti, mille peale tüdruk küsis:”Kas Sa lõhna järgi tunned meie auto ära?” :)

Bussijutud

Sõitsin täna hommikul bussiga linna kui minu selja taga istus kaks naist, kes mõlemad hooldekodudes hooldajad olid.

“Tead, need penskarid on ikka mõnikord nii paksud, et mina neid küll tõsta ei jõua! Peab vist kraana tellima….”

“Ega oleks siis, et need penskarid annaks kah midagi… Aga neil pole endilgi vist väga palju!”

“Jah, ega palga üle pole enam mõtet viriseda, see on nii hale. Aga tegelikult ikka tahaks… 2,60 on ikka täiega vähe!”

Ning kui te arvate, et sellist juttu ajasid mõned pubeka mõistusega noored neiud, siis tegu oli juba üsna soliidses eas daamidega. Hoidku jumal, et nad kunagi hooldekodusse ei peaks minema…